Mina Olen

Tihti inimesed arvavad, et elu mõte on suur saladus. Et iseendani jõudmine on raske töö, milleks tuleb näha vaeva, tunda valu, töötada ja rassida. Aga miks nad nii arvavad? Kas keegi, kes tegelikult teab, on seda neile öelnud?

Ei ole.

Mõistus on selle kõik ise välja mõelnud, sest ta on pidevalt sunnitud inimese hinge eest vastutust kandma, kuna inimesed ise on ta vastutavaks teinud. Iseendani jõudmine on kõige lihtsam asi maailmas, sest kuhugi pole otsima vaja minna.

Ma olen juba siin. Ma olen kogu aeg siin. See on justkui trafaretne käibetõde, aga see ongi ainult see, mis on. Ma olen siin. „Hei, auuuuu, ma olen siin!”, hüüab hing, aga me ei kuula teda, vaid mõtleme meile antud suurepäraste mõistustega, et see ei saa nii lihtne olla, et see on vaid üks klišee, mida ütlevad need, kes arvavad, et nad on niiiii targad ja tahavad näidata, et nad teavad Jumala saladusi.

Aga Jumalal ei ole saladusi. Jumal on. Ei mingeid saladusi. Ja inimene on. Selleks ei ole vaja mingit vaeva, rasket tööd, valu, kannatusi ja piinu. Inimene lihtsalt on. See on nii geniaalne, sest see on paratamatus. Isegi, kui inimene oma suurepärase mõistusega tahaks selle vastu vaielda või midagi muuta, ta ei saa, sest see on paratamatus. Ja seda sõna inimene teab ja sellesse ta usub, sest see on see, mida ta oma elus kogu aeg kogeb.

Et keegi sureb – paratamatus, et sügisest saab talv – paratamatus, et kui ma panen käe lõkkesse, siis see teeb valu – paratamatus. Inimene ei mõista, et kõige suurem paratamatus, paratamatuste paratamatus on see, et ta on olemas, et ta on inimene, et ta on siin ja praegu ja ta ei saa selle vastu mitte midagi teha. Ja see on kõige suurem lohutus maailmas. Et ma ei pea muretsema oma eksistentsi mõtte ja vajalikkuse üle, sest see on täiesti suurepärane paratamatus, mida mul ei ole kuidagi võimalik muuta.

Ma olen lihtsalt mina ja sellest piisab, sest see ongi juba kõik. Midagi muud ei ole ja samas on see kõik. Ma olen kõik ja kõik on mina.

Ja ma olen niii uskumatult õnnelik, et mulle on usaldatud olla inimene. Et ma olen seda väärt, et see, keda ma kõige rohkem hindan ja armastan, usub minusse nii palju, usub lõpuni, et ta usaldab mulle inimeseks olemise. Et ta usaldab mulle mõistuse ja keha ja ta usub, et ma saan hakkama. Tegelikult ta teab, et ma saan hakkama ja ta usub, et ka mina hakkan seda uskuma.

Ma armastan ja austan oma ema ja isa ja nende vanemaid ja nende vanemaid ja nii edasi ja edasi, selle eest, et nad on mulle elu andnud. Et nad on mulle teinud kõige suurema kingituse maailmas. Et nad on võtnud vastutuse olla mulle siin kõige suuremaks toeks ja et nad armastavad mind. Et nad on otsustanud minu vastu tunda kõige suuremat tunnet maailmas. Et nad peavad mind nii oluliseks, et armastavad mind.

Ma armastan teid ka. Ma armastan. MA ARMASTAN.
Krista Maajärv, 26 a.