Saa sõbraks oma elu kõige olulisema inimesega – iseendaga

Enesega läbisaamine

Enesega hea läbisaamine tähendab enda tingimusteta aktsepteerimist koos kõigi oma vooruste ja puudustega. Endaga hästi läbisaamise aluseks on positiivne enesehinnang. Enesehinnang on sotsiaalse olemusega – ta tekib enda võrdlemisel teiste inimestega ja väljendab kas heakskiitvat või halvustavat hoiakut enda suhtes.

Inimene kehtestab endale teatud ootused ning standardid, milline ta peaks olema, mida peaks oskama, omama, kuidas välja nägema jne. Mida suurem on lahknevus meie ootuste ja standardite ning tegelikkuse vahel, seda negatiivsem on enesehinnang ja kehvem enesega läbisaamine. Elada pääsemislootuseta 24/7 koos kellegagi, kes mulle sugugi ei meeldi (iseendaga), on kaunis närvesööv ja tasub kindlasti midagi ette võtta.

Enesega sõber olemiseks tuleks endaga kõigepealt lähemalt tuttavaks saada. Milline ma tegelikult olen? Mis on minu tugevused? Pole sugugi haruldane, et tunneme teisi inimesi paremini, kui iseennast. Oma töös puutun tihti sellega kokku, et inimestele valmistab raskust enda positiivseid omadusi nimetada. Näiteks tööintervjuul on ju väga tähtis, et tööotsija oskab oma tugevaid külgi välja tuua. Mulle on lausa vastatud, et tugevaid külgi ei olegi. Ilmselt on siin üks põhjuseid see, et nii kodus kui koolis on rohkem keskendutud puudustele, mitte voorustele.

Mulle meeldib väga kusagilt kuuldud idee hakata koolis kasutama punase asemel rohelist pliiatsit ja sellega alla joonida kõik õigesti tehtud ülesanded, mitte rõhutada punasega vigu! Usun, et see mõjuks õppija enesehinnangule väga positiivselt.

Ettevõtlikkus ja enesemotivatsioon toituvad meie tugevustest, mitte puudustest. Sestap tuleks minu arvates rohkem keskenduda tugevate külgede arendamisele ja mitte nii palju nõrkustele. Nendega tuleb lihtsalt elama õppida, kui muuta ei saa.

Enamiku inimeste peas elab nn sisemine kriitik, kes räägib tavaliselt vanemate, õpetaja, sõbranna või kellegi teise meile kasvamise ajal autoriteediks olnud inimese häälega. Sisemine kriitik hoiab end kursis moetrendidega, ühiskondlike mallidega riietusele, figuurile, ainuõigete ilutoodetega, uuemate toitumistrendidega jne. See õpetab, manitseb, halvustab, hirmutab, kritiseerib, karistab. Sisemise kriitiku tegevusest elatuvad näiteks reklaamitööstus, kosmeetikatööstus, moetööstus, plastiline kirurgia jt. Sootsium programmeerib meid igal viisil ja võimalusel ostma, tarbima, vajama aina rohkem ja rohkem asju, mida me tegelikult ei vajagi, olema naabrist parem, ennast teistega võrdlema, kultiveerib puudusteadvust. Kuidas siis endaga hästi läbi saada, kui mul on veel see ja see puudu … mida teised küll arvavad!

Enesetundmine saab alguse päritoluperekonnast, kus inimene lapsena kasvab. Me võtame tahes-tahtmata omaks vanemate uskumused, suhtumised ja käitumismallid ja järgime neid. Vanemate eeskuju ja nende uskumused minu väärtuslikkuse kohta määravad näiteks, millise eriala valin, millise töökoha, partneri, elutingimused jne. Kui töö ei rahulda, siis sõltub hoiakust enda suhtes, kas inimene leiab, et on väärt paremat tööd ja tegutseb või surub vastumeelsuse maha ja püüab sidrunid magusaks mõelda: teised ju ka, nii hull see ka pole, kus mind ikka oodatakse jne. Selline valik toob tihti kaasa mõne kehalise vaevuse või kasvõi ärevushäire. On üks vana ütlus: anna endale armu! Seda tasub võtta sõnasõnalt ja andagi endale ARMU ehk armastust, mõistmist, hoolimist. Kui ise seda ei tee, on üsna mõttetu seda teistelt oodata. Igaühel on endagagi tegemist küllalt.

Minu arvates mõjutab enesega läbisaamist ka ohvrikompleks, milles paljud elavad. See tähendab süüdlase otsimist endast väljastpoolt, kui mul nii ei lähe, nagu tahaksin. Siit tuleneb õpitud abitus. Endaga läbisaamise parandamiseks tuleb võtta vastutus oma elu eest. Alati jääb muidugi määramatuse osa, mis meist ei sõltu, aga see on siiski väga väike. Tuleb hakata märkama neid olukordi, kus ma ennast maha teen või enda kohta negatiivselt mõtlen. Tabada kasvõi tagantjärele see mõte ja ära muuta. Lihtne viis on näiteks selline: selle asemel, et endale järgmisel korral öelda „Ma olen … (mingi negatiivne hinnang)“, paranda ennast ja ütle: “Ma mõtlen, et ma olen … „ Mõelda võib paljustki ja iga oma mõtet ei tasu uskuda. Mõtted tulevad ja lähevad. Tunnustatud rakubioloogi Bruce Liptoni andmetel on meil päevas kuni 60000 mõtet. Enamus neist kordub päevast päeva ja on negatiivsed.

Teine oskus on olla teadlikult siin ja praegu. Inimene muretseb, on ette ärev – elab mõtetega tulevikus. Võis siis kahetseb, tunneb süüd – elab minevikus. Mõlemad on kasutud, sest üht ei ole veel ja teist pole enam. On olemas ainult praegune hetk, kus on võimalik midagi tegelikult muuta.

Oskus ärgata ja tegelikkust märgata aitab mõista, et olen tänaseni elanud ja kõigi elus ette tulnud probleemidega edukalt hakkama saanud ning päris kindlasti väärin selle eest iseendalt tunnustust!

Heli Maajärv